06detsember

Cory Higgins:
Korvide viskamine oli esimene, mida korvpallis Ôppisin

Novembrikuu MVP, Venemaa klubi Triumf ameeriklasest tagamängija Cory Higgins andis intervjuu ajalehele Sport-Ekspress.

VTB Ühisliiga põhiturniiri kolme kaotusega alustanud Triumf sai eelmisel kuul neljast mängust kaks võitu. Oma kõige õnnestunumas mängus – Mariupolis Azovmašiga – näitas Higgins üldse uskumatut statistikat: 35 punkti, kahepunktivisete tabavus 89 protsenti – 18st 16! Lisaks sai ta Triumfi VEFi üle saavutatud võidu peakangelaseks, visates kaks sekundit enne lisaaja lõppu raskel läbimurdel otsustava korvi.

„Kas teate, milles on mu edu saladus?“ küsib Cory Higgins. „Kogu asi on selles naises (osutab neiule, kes tuli temaga koos intervjuule). Kui Kristen on kõrval, on minuga kõik korras. Ta nõustus minu pärast tulema Ühendriikidest Ljubertsõsse! Venemaal oleme praktiliselt kogu aeg koos. Kui aga Triumf mängib võõrsil, hoiame ühendust interneti abil. Kristen on minu õnn!“

Kas tunnete end ka korvpalli mõttes õnnelikult?
Kahtlemata. Kui jõudsin Triumfi, teatas meie peatreener Vassili Karasjov, et meeskonna rünnakud jäävad minu õlule. Korvide viskamine oli aga esimene, mida korvpallis õppisin! Näiteks NCAAs õnnestus mul saada Colorado ülikooli ajaloo parimaks korvikütiks. Seetõttu kohanesin isegi hooajaeelset ettevalmistust vahele jättes kiiresti Karasjovi skeemidega ja tundsin end siin mugavalt.

Kas pärast Charlotte’i pole Ljubertsõ samm tagasi? 24aastasena kujutab iga ameeriklane end ette NBA mängijana…
Lõpetasin eelmise hooaja mitte Charlotte’is, vaid D-liiga klubis. Seal, teate, ühe palgaga ära ei ela… Triumfi tulek polnud ka rahalises plaanis samm tagasi (muheleb). Tulevikus tahan naasta NBAsse. Kuid selle liigaga pole mul siiani vedanud. Esiteks ei valitud mind draft’is. Hiljem, kui ikkagi jõudsin Denverisse, arvati mind meeskonnast välja, et uustulnukatele ruumi teha.

Jutt käib ajast enne hooaega 2011/12. Kas tunnete Timofei Mozgovi, kes juba siis esindas Denverit?
Jah, ta on klassiga mängija. Lähemaks tutvumiseks ei jäänud meil aega. Ka Venemaa kohta ma temalt ei küsinud. Siis ei osanud mõeldagi, et satun ükskord tele maale.

Peatselt sõlmisite lepingu Charlotte’iga, kelle eest pidasite 44 mängu. Kas see on kuidagi seotud asjaoluga, et Bobcatsi presidendina töötab teie isa, endine NBA mängiga Rod Higgins?
Te ajakirjanikud küsite kogu aeg ühte ja sama asja (naerab). Minu isa teeb kõike ainult meeskonna huvides. Mind kutsuti toonase treeneri Paul Silasi initsiatiivil. Ta teadis mind kolledĆŸiaegadest.

Charlotte’is kohtusite Lokomotivi praeguse ääremängija Derrick Browniga…
Tal on siiamaani Põhja-Carolinas maja ning eelmisel suvel kohtusime Charlotte’is. Derrick rääkis, kuidas on elu ja mängimine Venemaal. Rääkis ainult head. Tema sõnad aitasid kaasa mu otsusele tulla Triumfi. Ehkki tavaliselt kuulan korvpallialastes otsustes ainult isa.

Muide, isast. Millal mängisite ta esmakordselt üle?
Stabiilselt hakkasin võitma 15aastasena (Rod on Coryst 29 aastat vanem – märkus). Siis mitte ainult mina arenesin, vaid ka isa andis tagasi (naerab).

Lapsepõlves olite arvatavasti tema suurim fänn?
Kuidas veel! Golden State’ile, kus möödusid isa karjääri parimad aastad (Rod Higgins pidas Warriorsi eest 416 mängu, kogudes keskmiselt 10,8 punkti – märkus), elasin kaasa nii kaua, kuni sain profiks.

Kas tunnete veel mõnda Venemaal mängivat korvpallurit?
Tasemel „tere-head aega“ olen tuttav paljudega. Lähemalt ainult Browni ja UNICSi Andrew Goudelockiga. Lõpetasime Drew’ga ühel aastal ülikooli, hiljem ristusid meie teed, kui ta mängis Lakersi eest D-liigas.

Võitlete Goudelockiga praegu VTB Ühisliiga resultatiivseima mängija tiitli eest…
Minu ja Drew’ vahel pole mingit otsest võitlust. Mulle on võidud tähtsamad. Mulle meeldib siinne korvpall D-liiga omast tunduvalt rohkem. Seal unustatakse kaaslased sageli, mõeldakse ainult sellele, kuidas ise särada. Euroopas on kõik teisiti.

Keda on VTB Ühisliigas kaitses kõige raskem pidurdada?
Üheselt Sonny Weemsi ja Randy Culpepperit. Weems on väga tehniline. Ta võib läbi murda, sööta, visata. Ja kasutab seejuures targalt ära oma füüsilisi mõõtmeid. Culpepper on väga plahvatuslik, suudab hetkega muuta suunda ja liikumiskiirust, teda on peaaegu võimatu katta.

Novembris viskasite lisaaja lõpus võidukorvi VEFi vastu. Kas see oli karjääri tähtsaim tabamus?
Ka ülikoolis tuli sarnasel moel mänge võita. Aga heitlus VEFiga jääb arvatavasti meelde. Punktid tulid raskelt, pallid põrkusid rõngalt tagasi. Lisaaja viimastel sekunditel püüdsin jõuda nii korvi lähedale kui võimalik, kui aga mõistsin, et edasine tee on kinni, hüppasin üles ja viskasin nii, et pall lendas puhtalt korvi (muheleb).

Kuulsin, et harrastate ka jalgpalli.
Jah, mängisin seda 16. eluaastani, kusjuures mitte halvasti. Nüüdki võtan vahel palli, aga ainult virtuaalselt. Lemmikmeeskonnad on Real ja Juventus.

Kas olete juba jõudnud külastada Venemaa meistriliiga mänge?
Selleks on vaja Ljubertsõst kaugele minna… Ummikud hirmutavad mind veidi. Ehkki soov vaadata Venemaa jalgpalli on olemas. Kui kutsute, siis nõustun.

Staadionil ära jäätuda ei karda?
On veel soe. Tõsiselt! Kõik ümberringi räägivad, et ilm on detsembri kohta küllalt pehme. Olen nõus. Tean, millest räägin. Näiteks Colorados, kus elasin peaaegu 5 aastat, on praegu miinus kakskümmend. Nii et olen harjunud.

«Sport-Ekspress»

Jaga
Meeldib?
6
Sponsors